Lapsevanema õigused ja kohustused

Kõigi last mõjutavate otsuste puhul tuleb selgitada välja lapse parimad huvid ja lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Lastekaitseseaduses sätestatu käib kõigi asutuste ja isikute kohta, kes oma tegevuses puutuvad kokku laste ja lastekaitsega.

• Täpsemalt saad laste õiguste ja heaolu tagamise kohta lugeda lastekaitseseadusest (§ 3 Seaduse kohaldamisala, § 5 Lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted, § 21 Lapse huvidest lähtumine, § 24 Lapse väärkohtlemise keeld). 

Korrakaitseorgani esindaja, näiteks politseinik, on alati kohustatud ennast enne mingi meetme kohaldamist tutvustama ja vajadusel esitama ametitõendi. Ühtlasi lasub korrakaitseorganil ka selgitamiskohustus – politsei peab isikule selgitama tema õigusi ja kohustusi vastavas menetluses.

Alaealisele tuleb kõiki menetlustoiminguid läbi viies selgitada tema õigusi ja kohustusi ning menetlustoimingu eesmärki talle arusaadaval moel, arvestades lapse iga, suhtluskeelt, arengutaset, teadmisi ja rolli konkreetses menetluses. Kohustus informeerida last talle arusaadavas keeles või pakkuda vajalikku tõlketeenust hõlmab ka õigust saada teavet tavakeeles, mitte juriidilises keeles. 

• Täpsemalt saad selgituskohustuse kohta lugeda korrakaitseseadusest (§ 11 Korrakaitseorgani selgituskohustus, § 27 Riiklik järelevalve ohukahtluse puhul). 

Politseil või muul korrakaitseorganil on õigus peatada alaealine ja kontrollida tema isikusamasust – näiteks paluda tal esitada isikut tõendav dokument. Vajadusel võib politsei küsida ka alaealise nime või elukohaandmeid. Vahetu ohu korral või olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks on politseil õigus toimetada alaealine jaoskonda. Sellest tuleb koheselt teavitada alaealise vanemaid või muud seaduslikku esindajat või kohalikku omavalitsust. Pärast seda on korrakaitseorgan kohustatud alaealise tema soovil lähtekohta tagasi toimetama või siis viima ta tema elu- või ööbimiskohta. 

• Täpsemalt saad isikusamasuse tuvastamise kohta lugeda korrakaitseseadusest (§ 32 Isikusamasuse tuvastamine). 

Politsei võib isiku keha, riided ning kaasasolevad asjad läbi vaadata, kui on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas keelatud asju või aineid ning ka siis, kui see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või isikusamasuse tuvastamiseks. 

Üldjuhul vaatab inimese läbi samast soost ametiisik või tervishoiutöötaja. Meditsiinilist protseduuri eeldavat läbivaatust võib teha ainult tervishoiutöötaja, selleks toimetatakse isik tervishoiuteenuse osutaja juurde. Isiku läbivaatusel on õigus kasutada vahetut sundi. 

• Täpsemalt saad isiku läbivaatuse kohta lugeda korrakaitseseadusest (§ 48 Isiku läbivaatus). 

 

Lastekaitseseadus näeb ette alaealise avalikus kohas viibimise piirangu. Nimelt on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 23.00–6.00. 1. juunist kuni 31. augustini on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 24.00–5.00. Kohaliku omavalitsuse üksusel on aga õigus öist liikumispiirangut ajutiselt lühendada, mis tähendab, et mõnes linnas või vallas võib näiteks noortele suunatud ürituste toimumise ajal kehtida leebem regulatsioon. 

Liikumispiirangu rikkumisel võib politsei alla 16-aastase alaealise kinni pidada lapse üleandmiseks tema vanemale või seaduslikule esindajale või lapse toimetamiseks koju või laste turvakodusse. Kuivõrd liikumispiirangu eesmärgiks on lapse kaitsmine võimalike ohtude eest, siis ei järgne liikumispiirangu rikkumisele karistust, küll aga võib politsei pidada vajalikuks informeerida kohalikku lastekaitsetöötajat. 

 

Politsei võib teatud juhtudel ajutiselt kuni 12 tunniks keelata isikul viibida kellegi läheduses või teatud kohas ning kohustada teda vajadusel sealt lahkuma. 

 

Viibimiskeeldu võib politsei kohaldada näiteks siis, kui isiku elu või tervist ähvardab vahetu oht, samuti siis, kui on vaja kaitsta avalikku huvi, tõrjuda kõrgendatud ohtu, tagada kellegi ohutust või viia läbi süüteomenetlust. See võib muuhulgas toimuda kuriteo toimepanemise kohas kuriteopaiga uurimiseks, varisemisohtliku hoone läheduses ning vägivallajuhtumi puhul kannatanule lähenemiseks.

 

Kui isikul on joobeseisundile viitavad tunnused, võib  korrakaitseorgan kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joovet tohib kontrollida selliste inimeste puhul, kes seoses joobeseisundiga võivad ilmselt õigust rikkuda - näiteks sõidukijuhte või inimesi, kes võivad olla endale või teistele ohtlikud. 

 

Alaealise puhul on joobeseisund käsitatav ohuna – sõltuvalt asjaoludest võib ohus olla alaealise elu ja tervis, ta võib vajada arstiabi või järelevalvet. Kui esinevad joobeseisundile viitavad tunnused, siis on politseil õigus kontrollida alaealise joovet. Lisaks on alaealise poolt alkoholi tarbimine keelatud ja karistatav väärteona. 

 

Politsei võib kontrollida alkoholijoovet indikaatorvahendiga või tõendusliku alkomeetriga kohapeal. Indikaatorvahendiga saab üksnes joovet kontrollida, kuid ei saa tuvastada joobeseisundit. Joobeseisundi tuvastamine on aga vajalik juhul, kui see on mõne süüteo toimepanemise tunnus, näiteks „mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis“ – sellisel juhul ei piisa joobe kontrollimisest indikaatorvahendiga, vaid joobeseisund tuleb tuvastada tõendusliku alkomeetriga või vereprooviga. 

 

Politseil on kohustus selgitada isikule enne alkoholijoobe kontrollimist või tuvastamist tema õigusi. 

 

Politsei võib tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine esinemise organismis indikaatorvahendi abil või toimetada isiku bioloogilise vedeliku (uriini) proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse. Narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi kahtluse korral peab korrakaitseorgan kirjeldama isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Indikaatorvahendiga kontrollimisest keeldumise korral tuvastatakse aine organismis esinemine kohustuslikus korras bioloogilise vedeliku proovi uuringuga. Bioloogilise vedeliku proovi võtmise tagamiseks on korrakaitseorganil õigus kasutada proovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. 
Enne narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist indikaatorvahendiga või enne isiku toimetamist tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse, selgitatakse talle tema järgmisi õigusi: 
1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 
2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest; 
3) õigus tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 
4) õigus esitada vaie korrakaitseorgani juhile või kaebus halduskohtule; 
5) õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga. 
Täpsemalt saab lugeda korrakaitseseadusest (§ 41 Narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamine). 

Koolil, huvikoolil, lastelaagril või muul organisatsioonil ei ole õigust allutada õpilasi kohustuslikule narkotestimisele. Selline õigus on ainult politseil, kelle tegevus eeldab samuti alati õiguslikku alust – ohu kahtlust. Kui lapsega kokku puutuv õpetaja, kasvataja, huviringi juhendaja või muu sarnane inimene kahtlustab, et laps võib olla joobes, siis tuleks tal pöörduda politsei poole. Ise võib see inimene lapse joovet kontrollida üksnes juhul, kui selles on eelnevalt lapse ja tema vanemaga kokku lepitud (näiteks lepitakse selles kokku enne lapse laagrisse saatmist). 
Meditsiiniliste proovide võtmine ja analüüsimine on tervishoiuteenus, mida saab osutada vastava ettevalmistusega tervishoiuteenuse osutaja. Õpilaste vabatahtlik testimine saab toimuda patsiendi teavitatud nõusoleku alusel – alaealise puhul saab see tavaliselt toimuda, kui selleks on olemas ka tema seadusliku esindaja (lapsevanema) eelnev nõusolek. Kui noor on võimeline ise nõusolekut andma ja selle tagajärgedega arvestama, siis võib ta seda teha. Noore küpsust sellise otsuse tegemiseks peab hindama tervishoiuteenuse osutaja. 
Kooli tellimusel võib proove võtta kooli ruumides asuvatelt üldkasutatavatelt pindadelt, kuid koolil ei ole seaduslikku alust proovide võtmiseks õpilaste isiklikelt asjadelt. Samuti ei ole sellist õigust kooli loal proove võtval isikul (näiteks MTÜ-l). 
Põhikooli-ja gümnaasiumiseadusest tulenevalt on koolil õigus võtta hoiule esemed, mida õpilane kasutab viisil, mis ei ole kooskõlas kooli kodukorraga. See ei anna aga koolile õigust nõuda õpilaste esemeid nendelt proovide võtmiseks. 
Täpsemalt saab lugeda võlaõigusseadusest (§ 766 lg 4 Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus) ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest (§ 58 Tugi- ja mõjutusmeetmete rakendamine õpilase suhtes). 

 Joobes alaealine antakse üle tema seaduslikule esindajale, täiskasvanud pereliikmele või hooldajale. Kui see ei ole võimalik, siis võib alaealise paigutada kohaliku omavalitsuse hoolekandeasutusse (laste turvakodusse) või toimetada lapse kainenema arestimajja või arestikambrisse. Kui alaealisele on vaja osutada vältimatut abi, kutsub korrakaitseorgan välja kiirabi või viib alaealise haiglasse. Alaealise kainenema toimetamisel on korrakaitseorganil õigus kasutada vahetut sundi (jõudu). 
Täpsemalt saab lugeda korrakaitseseadusest (§ 42 Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine, § 43 Kainenema toimetatud isiku kinnipidamistingimused).

Politsei võib alla 16-aastase alaealise liikumispiirangu rikkumisel kinni pidada lapse üleandmiseks tema vanemale või seaduslikule esindajale või lapse toimetamiseks koju või laste turvakodusse. 
Politseil on õigus alaealist kinni pidada ka teistel alustel, näiteks kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks või juhul, kui isik on tabatud väärteo või kuriteo toimepanemisel. Täpsemad kinnipidamise alused on toodud korrakaitseseaduse §-s 46, kriminaalmenetluse seadustiku §- s 217 ja väärteomenetluse seadustiku §-s 44. 
Kinnipeetud isikule tuleb viivitamata teatada talle arusaadavas keeles ja viisil tema kinnipidamise põhjus, teha teatavaks tema õigused ning anda võimalus teatada kinnipidamisest oma lähedasele. Kui kinnipeetud isik viibib seisundis (näiteks joobes), mille tõttu ta ei ole võimeline kinnipidamisest oma lähedasele teatama, teavitatakse viivitamata tema lähedast, kui see on võimalik. Alaealise kinnipidamisel tuleb sellest viivitamatult teatada tema vanemale või muule seaduslikule esindajale. Alaealise kinnipidamisel kriminaalmenetluses võib vanema teavitamisest loobuda, kui teavitamine ei oleks alaealise huvides. 
Kinnipeetud laps peab olema arestimajas eraldatud täiskasvanud kinnipeetavatest. 
Ka lapse eraelu puutumatus peaks olema kaitstud kohe esimestel menetluse etappidel. See tähendab, et last ei peaks kinni pidama viisil, mis teda stigmatiseerib (näiteks koolis teiste õpilaste juuresolekul). Samuti tähendab see keeldu anda lapse kohta infot ajakirjandusele või kajastada tema isikut politsei pressiteadetes. 
Täpsemalt saab lugeda korrakaitseseadusest (§ 46 Isiku kinnipidamine), väärteomenetluse seadustikust (§ 46 Isiku kinnipidamise protokoll) ja kriminaalmenetluse seadustikust (§ 351 Kahtlustatava ja süüdistatava õiguste tutvustamine, § 217 Isiku kahtlustatavana kinnipidamine, § 2171 Sõiduki peatamine, § 218 Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll). 

Politsei võib kutsuda alaealise oma ametiruumi, kui politseil on alust arvata, et alaealisel on infot, mis on vajalik ohu ennetamiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Haldus- või järelevalvemenetluses peab kutse olema kirjalik, samuti väärteomenetluses. 
Kriminaalmenetluses kutsutakse isik uurimisasutusse, prokuratuuri ja kohtusse telefoni või muu tehnilise sidevahendi kaudu edastatud kutsega. Kui on alust arvata, et isik hoidub kõrvale menetleja juurde ilmumisest, või kui isik on avaldanud soovi saada kutse kirjalikult, kutsutakse ta uurimisasutusse, prokuratuuri ja kohtusse kirjaliku kutsega. 
Kutses peab olema märgitud, mis asjas ja millisel eesmärgil isik välja kutsutakse. Samuti peab isikul kutset saades olema teada, mis saab juhul, kui ta otsustab jätta ilmumata – kas ilmumata jätmise eest on võimalik trahvida või kas politseil on õigus kohaldada sundtoomist. Sundtoomist võib ilmumata jätmisel kohaldada üksnes juhul, kui politsei hinnangul on alaealisel sellist infot, mis on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks ehk siis väga olulise rikkumise ennetamiseks. Samuti võib sundtoomist kohaldada juhul, kui alaealine on kutsutud osalema süüteomenetluses toimuvas menetlustoimingus ja ta ei ole kutse peale sinna läinud. Alaealise sundtoomise korral tuleb sellest viivitamata teavitada tema vanemat või muud seaduslikku esindajat. 
Täpsemalt saab lugeda korrakaitseseadusest (§ 31 Kutse ja sundtoomine), väärteomenetluse seadustikust (§ 40 Kutse, § 41 Kutse kättetoimetamise kord, § 43 Ilmumata jäämise eest trahvimine ja sundtoomine), kriminaalmenetluse seadustikust (§ 138 Menetleja kutsel ilmumata jäämise tagajärjed, § 139 Sundtoomine, § 163 Kutse, § 164 Kutse kättetoimetamise üldkord). 

Lapse seaduslikku esindajat teavitatakse seadustes ettenähtud alustel ja lapse huvidest lähtuvalt. Kui laps on toime pannud korrarikkumise, siis üldjuhul teavitatakse praktikas vanemat samal päeval, võimalusel juba sündmuskohal. Sageli palutakse lapsel endal vanemale helistada. 
Kergemate liiklusrikkumiste puhul vanemat alati ei teavitata – kui tegemist on kergema rikkumisega (näiteks laps ületab sõiduteed keelatud kohas) ja politsei piirdub profülaktilise vestlusega ning süüteomenetlust ei alusta, siis üldjuhul vanemat ei teavitata. Kui alustatakse väärteomenetlust, siis teavitatakse vanemaid väärteoprotokolli koostamisest viivitamata. 
Kui vanemat on korrarikkumisest teavitatud, siis on tal õigus teada juhtunuga seotud asjaolusid, kuna vanemal on õigus ja kohustus seista oma lapse huvide eest. See, kui palju vanem lapsega koos menetlustoimingutes osaleda saab, sõltub sellest, millise menetlusega on tegemist ja mis on lapse roll selles menetluses (vt järgmist punkti). Kindlasti ei tohi vanem mõjutada ütluste andmist ega anda ütlusi oma lapse asemel. Vanem saab aga otsustada, kuidas tagada vajadusel lapse kaitseõigus jne. 
Lapse kinnipidamisel teavitatakse vanemaid esimesel võimalusel.
Joobes alaealiste puhul teavitatakse vanemaid viivitamatult. Üldjuhul toimetatakse joobes alaealine koju või kutsutakse vanemad järele. Kui joobes alaealisi on rohkem kui kaks, siis võib nad viia isikute tuvastamiseks ja kontaktide otsimiseks politseijaoskonda. Kui joove kujutab ohtu alaealise tervisele, siis viiakse ta esmajärjekorras raviasutusse ja seejärel teavitatakse vanemaid.

Politsei võib isiku peatada ja teda küsitleda, kui on alust arvata, et isikul on ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikke andmeid. Küsitlemine protokollitakse, kui küsitletav isik seda taotleb või kui seda peab vajalikuks korrakaitseorgan. Kui korrakaitseorgan peab seda vajalikuks, võib küsitletav isik anda seletusi kirjalikult omakäeliselt. 
Isikul on alati õigus teada, millises menetluses ja mis eesmärgil teda küsitletakse. 
Kui toime on pandud korrarikkumine, siis alustatakse süüteomenetlust. Kergemate rikkumiste puhul on selleks väärteomenetlus, raskemate rikkumiste puhul kriminaalmenetlus. Mõlemas menetluses kehtib enese mittesüüstamise privileeg, mis tähendab õigust keelduda selliste ütluste andmisest, mis võivad süüstada isikut ennast või tema lähedast. Samas kehtib kohustus rääkida tõtt. Seetõttu on väga oluline mitte valetada. Tõe rääkimine on juhtunu asjaolude väljaselgitamiseks väga oluline. Seega võib teatud juhtudel loobuda ütluste andmisest, kuid sellisel juhul võiks segaduste vältimiseks ka menetlejale teada anda, et ütlusi anda ei soovita, mitte lihtsalt vaikida. 
Täpsemalt saab lugeda korrakaitseseadusest (§ 30 Küsitlemine ja dokumentide nõudmine), Eesti Vabariigi põhiseadusest (§ 22) ja kriminaalmenetluse seadustikust (§ 34 Kahtlustatava õigused ja kohustused). 

Kui on alustatud kriminaalmenetlust ja alaealist kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, siis on talle koheselt tagatud kaitsja abi. Kaitsja võivad valida vanemad, aga kaitsja võidakse määrata ka riigi poolt. Kui vanemad ei ole kaitsjat lapsele valinud, peab menetleja määrama lapsele kaitsja. Kaitsja osavõtt on kohustuslik igas uurimistoimingus, milles osaleb alaealine kahtlustatav või süüdistatav. Lapsel on õigus paluda, et tema küsitlemise juures või muude menetlustoimingute juures viibib lapsevanem. Kui menetleja keeldub lapsevanemat kaasamast, peab ta seda lapsele põhjendama. 
Täpsemalt saab lugeda kriminaalmenetluse seadustikust (§ 34 Kahtlustatava õigused ja kohustused, 45 Kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest, § 75 Kahtlustatava ülekuulamine). 

Ka väärteomenetluses on õigus kaitsjale. Menetleja peab võimaldama isiku kinnipidamisel või muu menetlustoimingu tegemisel võtta menetlusalusel isikul ühendust kaitsjaga. Kaitsja võib osaleda menetlustoimingus koos menetlusaluse isikuga, kuid kaitsja ilmumata jätmine ei ole aluseks menetlustoimingu edasi lükkamisele. Väärteomenetluses on alaealisel kaitsja kohustuslik alates kohtumenetlusest. Lapsel on õigus paluda, et menetlustoimingute juures viibiks ka lapsevanem, kuid otsest õigust vanemal menetluses osaleda ei ole. Väärteoprotokolli koostamisest teavitatakse viivitamata ka lapsevanemat. 
Täpsemalt saab lugeda väärteomenetluse seadustikust (§ 19 Menetlusaluse isiku õigused ja kohustused, § 65 Menetlusaluse isiku ütlused, § 68 Väärteoprotokolli koostamine, § 69 Väärteoprotokolli sisu, § 70 Väärteoprotokolli koopia menetlusosalisele kättetoimetamine ning kohtuvälise menetleja lahendiga tutvumise aja ja koha teatavaks tegemine). 

Tavaliselt tegeleb lastega vastava väljaõppe saanud menetleja. Alaealise tunnistaja või kannatanu ülekuulamise juurde kaasatakse lastega suhtlemiseks koolitatud spetsialist, näiteks kohalik lastekaitsetöötaja, ohvriabitöötaja või psühholoog, kui menetlejal asjakohane väljaõpe puudub. Spetsialisti kaasamine ülekuulamise juurde kohustuslik, kui laps on noorem kui kümneaastane (ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult tema psüühikale), samuti juhul, kui laps on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega ning ka siis kui tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuudega või psüühikahäirega. Menetleja võib lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi kaasata ülekuulamise juurde ka muudel juhtudel. 
Tunnistaja on kohustatud ütlusi andma ja rääkima tõtt, kuid ka tunnistajal on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mis võivad süüstada teda ennast või tema lähedast. 
Vajadusel võib kohtunik kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest tulenevalt muuta tunnistaja tema turvalisuse tagamiseks anonüümseks. Anonüümseks tunnistamist saab taotleda prokurör. Lisaks on kohtus võimalik kasutada ka tunnistajat eraldavat vaheseina (sirmi) või anda ütlusi kaugülekuulamise vormis (näiteks telefoni teel). 
Kui laps on kannatanu kriminaalmenetluses, siis eeldatakse, et ta vajab kriminaalmenetluses erikohtlemist ja kaitset. Menetlejal on kohustus hinnata, milliseid kannatanu turvalistust tagavaid meetmeid on konkreetsel juhul vaja kasutada – näiteks, kas tema ülekuulamine tuleks läbi viia selleks spetsiaalselt kohandatud ruumis, kas lapsega peaks kogu menetluse vältel suhtlema üks ja sama inimene, et tagada lapsel turvatunne jne. 
Kannatanul on õigus osaleda menetlustoimingutes koos enda poolt vabalt valitud inimesega, kelleks võib olla lapsevanem või ohvriabitöötaja või muu inimene, aga silmas tuleb pidada, et see inimene ei tohi menetlustoimingu läbiviimist segada. Tema roll on üksnes kannatanu toetamine. Vanem ei pruugi alati olla ülekuulamise juurde lubatud ja ka lapsel peab alati olema õigus öelda, kas ta tahab, et tema vanem oleks tema ülekuulamise juures või mitte. 
Reeglina tuleks kriminaalmenetluses arvestada sellega, et last võidakse küsitleda korduvalt. Kui tegemist on isikuvastase või seksuaalkuriteoga, siis kannatanut või tunnistajat üldjuhul mitu korda üle ei kuulata, et teda mitte traumeerida, ja seetõttu tema ülekuulamine salvestatakse. 
Kannatanule antakse vajadusel kriminaalmenetluses ka riigi õigusabi riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Kui kohus leiab, et kannatanu olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, võib kohus oma algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise. 
Piiratud teovõimega kannatanule (näiteks alaealisele) määratakse esindaja riigi õigusabi korras, kui: 1) asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et kannatanu seadusliku esindaja (näiteks lapsevanema) huvid on vastuolus kannatanu huvidega; 
2) alaealine kannatanu on perekonnast eraldatud; 
3) kannatanu on saatjata alaealine välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses. 
Täpsemalt kannatanu õigustest ja kohustustest kriminaalmenetluses võib lugeda sellest skeemist. 
Alati on võimalik pöörduda ka lasteabi (www.lasteabi.ee) või ohvriabitöötaja poole (tel 116 006). 
Täpsemalt saab lugeda kriminaalmenetluse seadustikust (§ 38 Kannatanu õigused ja kohustused, § 372 Füüsilisest isikust kannatanu individuaalsete kaitsevajaduste hindamine, § 41 Kannatanu esindaja, tsiviilkostja esindaja ja kolmanda isiku esindaja, § 66 Tunnistaja, § 67 Tunnistaja turvalisuse tagamine, § 68 Tunnistaja ülekuulamine, § 69 Kaugülekuulamine, § 691 Ütluste deponeerimine, § 70 Alaealise tunnistaja ülekuulamise erisused, § 71 Ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel). 

Lapsel on õigus olla ära kuulatud igas menetluse etapis vahetult uurija, prokuröri või kohtuniku poolt, lapse soovil ka ilma kaitsja osaluseta. Laps võib väljendada oma arvamust seoses meetmetega, mida tema suhtes kohaldatakse, ja samuti on tal õigus pöörata menetleja(te) tähelepanu enda erivajadustele või muudele asjaoludele, mida tema arvates peaks menetluses arvesse võtma. 

Mõnikord viiakse aga menetlustoiminguid läbi hoopis vanemaga. Menetlejal on kohustus veenduda, et ükski laps ei jääks menetlustoimingu ajaks järelevalveta, aga seejuures tuleb hinnata kõiki konkreetse juhtumiga seotud asjaolusid kogumis – konkreetset situatsiooni, laste vanust ja sellest tulenevalt nende n-ö sotsiaalset adekvaatsust, laste võimalikke erivajadusi, aega, mis kulub menetlustoimingu läbiviimiseks jne. Vastavalt sellele tuleb leida igal konkreetsel juhul sobiv ja laste jaoks turvaline kohtlemine. Näiteks võib lubada menetlusalusel isikul lapsed turvalisse kohta ära viia ja vormistada menetlusdokumendid hiljem. Liiklusrikkumise puhul on võimalik vormistada menetlusdokumendid menetlusaluse isiku auto juures või autos, et lapsed ei jääks järelevalveta jne. Kõik sõltub konkreetsest situatsioonist ja laste vanusest. Näiteks on Riigikohus leidnud, et 7-aastase (lasteaia)lapse üksi koju jätmine on sotsiaalselt adekvaatne tegu, kuna tänapäeva Eesti ühiskonnas käivad 7- aastased lapsed tihtipeale iseseisvalt koolis ja on ka koolist koju tulles üksinda kodus kuni vanemad töölt saabuvad. 
Kui laps on üksi kodus ja sinna tuleb politsei, kes soovib saada kontakti lapsevanemaga, siis ei ole lapsel kohustust ust avada, kui ta pelgab seda teha. Kui politsei soovib suhelda lapsega või kui lapse elu või tervis võivad olla ohus, siis tuleb politseile uks avada. Ohu kahtluse korral on politseil ka õigus kasutada jõudu eluruumidesse sisenemiseks. 
Menetleja peaks lapse juuresolekuga arvestama ka vanema kohtlemisel ja temaga suhtlemisel, kuna igas menetluses tuleb inimesi kohelda tema au teotamata ja tema inimväärikust alandamata. Lapsevanema suhtes menetlustoimingute läbiviimisel peab menetleja püüdma vältida lapse ja lapsevanema omavaheliste suhete kahjustamist. 
Ka vanemal on kohustus selgitada toimuvat oma lastele, kuna vanemal on kohustus lähtuda oma tegevuses laste heaolust. Vanema kohustus tuleneb perekonnaseadusest, mille § 118 lõike 1 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Just lapsevanem on see, kes teab täpselt, milline on tema lapse arusaamisvõime ning tal on võimalus valida olukorra selgitamiseks sobiv sõnakasutus ja lastele arusaadavad väljendid.