Riigikohtu lahendid

Riigikohtu lahendite otsingu abiga on võimalik leida huvipakkuvaid lahendeid.

Kriminaalasjad

10. […] 1. septembril 2011 jõustus erinorm alaealise süüdimõistetu isikuandmete kaitseks. KrMS § 4081 lg 2 ls 2 kohaselt asendatakse alaealise süüdistatava nimi ja isikukood või sünniaeg avalikustatud kohtulahendis initsiaalide või tähemärgiga, välja arvatud juhul, kui avaldatav jõustunud kohtulahend on vähemalt kolmas. Osundatud säte välistab seega kuni kahel korral süüdi mõistetud alaealise isikuandmete avalikustamise arvutivõrgus avaldatavas kohtulahendis, jätmata selles küsimuses kohtule diskretsiooniõigust. Ühtlasi selgitab kolleegium, et isikuandmete avaldamine arvutivõrgus avalikustatud kohtulahendites on olemuselt vältav menetlustoiming, mille puhul tuleb lähtuda KrMS § 4081 parasjagu kehtivast redaktsioonist (kui rakendussätetes ei ole teisiti ette nähtud). Kohtulahendites märgitud isikute kui andmesubjektide õigustesse sekkumine kestab kogu aja, mil neid andmeid mh arvutivõrgus avalikustatuna hoitakse. See tähendab, et KrMS § 4081 lg 2 ls 2 praegusest redaktsioonist tuleb juhinduda ka selliste alaealiste süüdimõistetute isikuandmete avalikustamisel, kes panid kuriteo toime enne selle normi jõustumist 1. septembril 2011.

11. T. L. pani KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toime alaealisena, kuid sai enne maakohtu otsuse tegemist täisealiseks. Kolleegium leiab, et sõnapaar „alaealine süüdistatav“ KrMS § 4081 lg 2 ls 2 mõttes hõlmab ka sellist süüdistatavat, kes on küll kohtuotsuse jõustumise ajal 18 aastane või vanem, kuid kes kuritegu toime pannes oli alaealine. Esiteks on osutatud sätte eesmärk kaitsta isikuandmete avalikustamise negatiivse mõju eest inimest, kes pani kuriteo toime vanuses, mil tema karistusõiguslik süüvõime oli piiratud (vt  ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-43-06, p 13.2). Kohtuotsuse jõustumise ajal pole selle eesmärgi saavutamise seisukohalt tähtsust. Teiseks tuleb süüdistatava isikuandmete avalikustamine siduda tema vanusega kuriteo toimepanemise ajal seetõttu, et vastasel korral võiksid alaealisena kuriteo toimepanijad sattuda põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda tulenevalt asjaolust, kui kiiresti suudab riik nende kriminaalasja menetleda ja kas keegi kohtumenetluse pooltest otsustab kohtuotsuse vaidlustada ja nii selle jõustumist edasi lükata.

12. Kolleegium juhib veel tähelepanu sellele, et isikuandmeid võib töödelda üksnes seaduse alusel (isikuandmete kaitse seaduse § 14 p 1). Kuna KrMS § 4081 lg 2 ls 2 on mõeldud tagama isikuandmete kaitset, tuleb riigil hea seista selle eest, et neid nõudeid täita. Sealhulgas on riigi kohustus garanteerida, et kuni kahel korral süüdi mõistetud alaealisena kuriteo toime pannud isikute nimi ja isikukood või sünniaeg asendatakse initsiaalide või tähemärgiga, sõltumata sellekohasest taotlusest.

13. Eeltoodut arvestades jätsid maa- ja ringkonnakohus vääralt rahuldamata taotluse asendada arvutivõrgus avalikustatud Tartu Maakohtu 6. augusti 2021. a otsuses T. L-i nimi initsiaalidega. KrMS § 4081 lg 2 ls 2 kohaldamata jätmine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtumäärused tuleb tühistada ja tehtud viga parandada. Samuti asendab kolleegium T. L-i isikukoodi tähemärkidega, kuna see tuleneb imperatiivselt KrMS § 4081 lg 2 ls-st 2.

 

10. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et KrMS § 45 lg 2 p 1 järgi on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik mh siis, kui isik pani õigusvastase teo toime alaealisena. Seadusandja luges KrMS 17. ptk-s reguleeritud alaealise mõjutusvahendite seaduses sätestatud mõjutusvahendi kohaldamise kriminaalmenetluse osaks, mistõttu pidi maakohus õigusvastased teod alaealisena toime pannud A-le määrama kaitsja. Maakohtus esindas A huve üksnes tema ema. Ringkonnakohus määras aga A-le esindaja ekslikult KrMS § 390 lg 4 alusel. Nii tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrused KrMS § 339 lg 1 p 3, § 362 p 2 ja § 390 lg 1 alusel tühistada ka seetõttu, et A-l ei olnud maakohtus kaitsjat.

Kuigi tänaseks on õiguslik olukord muutunud (KrMS § 404 on kehtetu) ja alaealise mõjutusvahendite kohaldamine käib (kriminaalõigusliku mõjutusvahendina) KarS § 87 alusel, tuleks lähtuda arusaamast, et tegu on ikkagi kriminaalmenetluse osaga ning kaitsja osavõtt on kohustuslik.

Lisaks räägitakse samas lahendis ka mõjutusvahendi vajalikkuse hindamise momendist:

8. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga selleski, et ringkonnakohus ei ole erikooli suunamisel arvestanud määruse tegemise ajaks muutunud asjaolusid, mis võisid ringkonnakohtu otsustust mõjutada. Alaealise erikooli suunamisel tuli aga mõjutusvahendi kohaldamise vajadust hinnata kohtumääruse tegemise aja seisuga. Nii tuli silmas pidada ka asjaolusid, mis võisid viidata sellele, et erikooli suunamise alused võisid määruse tegemise hetkeks olla ära langenud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2017. a määrus nr 1-16-7102, p 14). Järelikult pidi ringkonnakohus kontrollima, kas erikooli suunamise vajadus võis olla ära langenud seetõttu, et alaealine oli väidetavalt enda käitumist parandanud, asunud koolikohustust täitma ja õigusrikkumiste toimepanemisest loobunud.

 

KrMS §-d 70 ja 2901 – alaealise tunnistaja ülekuulamise erisused ning alaealise tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste erisused

Väärteoasjad

8.1 […] Kontrollides alaealise menetlusaluse isiku või tema huvides esitatud kaebuse vastavust VTMS § 115 nõuetele, tuleb kohtul silmas pidada ka seda, et juhul kui menetlusalune isik on 14- kuni 18-aastane, on VTMS § 19 lg 3 kohaselt kaitsja osavõtt kohtumenetlusest, sh kirjalikust menetlusest, kohustuslik. Kui kaebusest nähtub, et alaealine menetlusalune isik ei ole ise kaitsjat valinud, tuleb kohtul eelmenetluses välja selgitada, kas ta soovib seda teha, määrates selleks mõistliku tähtaja. Kui alaealine ei vali endale kaitsjat, lasub kohtul VTMS § 22 lg-st 3 tulenev kohustus taotleda Eesti Advokatuurilt talle kaitsja määramist riigi kulul. Alles siis, kui alaealine menetlusalune isik on endale kaitsja valinud või talle on määratud kaitsja riigi kulul ja kohtule on teada kaitsja seisukoht väärteoasja sisu ja edasise menetlemise viisi kohta, saab kohus otsustada selle üle, kas väärteoasja arutatakse kohtuistungil või on selle lahendamine VTMS §-s 120 märgitud aluste esinemisel võimalik VTMS § 117 lg 1 p 4 kohaselt kirjalikus menetluses.

9.  Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et P. B. väärteoasja arutamisel rikkus Viru Maakohus alaealise menetlusaluse isiku kaitseõigust ning kuna kohus lahendas väärteoasja ilma kaitsja osavõtuta olukorras, kus kaitsja osavõtt kohtumenetlusest oli kohustuslik, on see rikkumine vaadeldav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena.

 

12. […] Kuna kaebuses ei olnud kirjas, kas M.-L. K. on valinud endale kohtumenetluseks kaitsja või soovib ta kaitsja määramist, tuli kohtul eelmenetluses kaebust käiguta jättes võtta seisukoht ka selles küsimuses. Valitud kaitsja puudumise korral oleks kohus pidanud järgima VTMS § 19 lg-s 3 sätestatud nõuet ja taotlema VTMS § 22 lg 3 alusel Eesti Advokatuurilt talle kaitsja määramist riigi kulul. Alles kaitseõiguse nõuetekohase tagamise järel oleks maakohus saanud eelmenetluses otsustada, kas M.-L. K. väärteoasja igakülgseks lahendamiseks VTMS § 123 lg 2 tähenduses on vaja korraldada kohtuistung või on võimalik seda teha kirjalikus menetluses.

13. Tulenevalt VTMS § 19 lg-st 2 on kohtuvälises menetluses võimalik teha alaealise menetlusaluse isiku suhtes menetlustoiminguid ka kaitsja osavõtuta. Väärteoasja materjalidest nähtubki, et väärteoprotokolli koostamise, joobeseisundi tuvastamise ega ülekuulamise juurde M.-L. K. kaitsjat ei soovinud. Ent see, et alaealine menetlusalune isik loobus kohtuvälises menetluses õigusest kaitsja abile, ei õigusta sama paragrahvi lg-st 3 tuleneva nõude - kaitsja osavõtt alates kohtumenetlusest on kohustuslik - eiramist. See nõue kehtib reservatsioonideta ka kirjalikus kohtumenetluses.

 

  • Riigikohtu kohtuotsus asjas nr 3-1-1-56-12 - VTMS § 19 lg 2 viimase lause tõlgendamine, mille kohaselt võib kaitsja küll osaleda kaitstava menetlusaluse isiku suhtes läbiviidavates toimingutes, kuid kaitsja mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist

7.1. Maakohtu vaidlustatud otsuses märgitakse õigesti, et  VTMS  § 19 lg 3 kohaselt on  14- kuni 18-aastase menetlusaluse isiku puhul kaitsja osavõtt väärteomenetlusest kohustuslik vaid kohtumenetlusest. Samuti on maakohtu otsuses viitega RKKK otsuse 3-1-1-2-06 p-le 7 õigesti märgitud, et teatud menetlustoiminguid kohtuvälises menetluses ka alaealise menetlusaluse isiku suhtes tuleb tõepoolest teha viivitamatult siis, kui menetlusaluse isiku esindaja osavõtu kohene võimatus võib välistada väärteokoosseisu olulise asjaolu tuvastamise. Konkreetselt on selles Riigikohtu lahendis toiminguks, mida võib teha viivitamata ilma alaealise menetlusaluse isiku esindaja osavõttu ära ootamata, nimetatud joobe tuvastamist.

7.2. Kolleegiumi arvates ei oleks aga võimalik tegelikult ja tõsimeelselt rääkida väärteoasjades alaealistele kaitseõiguse tagatusest ja seega ka ausast kohtumenetlusest siis,  kui  tõlgendada VTMS § 19 lg 2 viimases lauses sätestatut kohtuvälise menetleja absoluutse õigusena tehagi eranditult kõiki menetlustoiminguid kaitsja osavõtuta, kuigi menetlusalune isik on kaitsja osavõttu soovinud.

7.3. Eriti põhjendamatuks ja kaitseõigust rikkuvaks tuleb aga lugeda seda, kui kohtuvälisest menetlusest kaitsja osavõttu soovivat alaealist hakatakse kaitsja osavõtuta siiski üle kuulama. Kiirustamiseks selle menetlustoiminguga puudub igasugune sisuline vajadus ja põhi- ning inimõiguslik alus. Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt kohtuasjas Adamkiewicz vs Poola 02.03.2010 tehtud lahendis on nenditud, et ametivõimud ei saa eeldada, et 15-aastane isik oleks teadlik õigusest vaikida ja kohtutel lasub erilise hoolsuse nõue tagada alaealise isiku õiguste tõhus kaitse, sh kaitsja kohene osavõtt menetlusest. Kohtuasjas Musa Karatas vs Türgi 05.01.2010 tehtud lahendis aga märgitakse, et kohtuotsus, mis tugineb määravas ulatuses kohtualuse poolt kohtueelses menetluses ilma advokaadi juuresolekuta antud ütlustele, rikub õigust õiglasele menetlusele.

 

  • Riigikohtu kohtuotsus asjas nr 3-1-1-2-06 - VTMS sisaldab mitmesuguseid erinõudeid alaealise menetlusaluse isiku suhtes läbiviidava menetluse puhukus, mis peavad tagama alaealise isiku õiguste kaitse väärteomenetluses (kohtuvälises menetluses läbiviidava toimingu ajakriitilisuse hindamisest)

7. Väärteomenetluse seadustik sisaldab mitmesuguseid erinõudeid alaealise menetlusaluse isiku suhtes läbiviidava menetluse puhuks, mis peavad tagama alaealise isiku õiguste kaitse väärteomenetluses. Nendele on viidanud ka kohtuväline menetleja kassatsioonivastuses (kiirmenetluse kohaldamise keeld, kaitsja osavõtu kohustuslikkus alates kohtumenetlusest). Väärteomenetluse seadustik ei näe aga ette, et väärteomenetluse toiminguid ei võiks teha ilma menetlusaluse isiku seadusliku esindaja osavõtuta. See on tulenevalt avalikust huvist süüteo väljaselgitamiseks mõistetav. Mõned asjaolud muutuvad ajas ja ruumis sedavõrd kiiresti, et nende tuvastamine peab toimuma koheselt. Toimingu edasilükkamine esindaja puudumise tõttu tooks sel juhul kaasa asjaolu tuvastamise võimatuse. Selliseks asjaoluks on teiste hulgas ka joobeseisund. Märkida tuleb seda, et VTMS § 19 lg 2 viimase lause kohaselt ei takista menetlustoimingu tegemist kohtuvälises menetluses ka kaitsja mitteilmumine. Eelnevast lähtudes leiab kriminaalkolleegium, et joobeseisundi tuvastamine on toimunud nõuetekohaselt ja maakohus tugines õigustatult joobeseisundi tuvastamise protokollile.

9. Seoses määratud karistusega märgib kriminaalkolleegium järgmist. Õige on kassaatori seisukoht, et kuigi alaealisust ei ole KarS § 57 lg-s 1 toodud loetelus karistust kergendava asjaoluna eraldi nimetatud, võib seda sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt arvestada kergendava asjaoluna. Karistuse mõistmisel või määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süüst ning võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Seega peaks KarS § 57 lg-s 1 nimetamata asjaolu arvestamine kergendava asjaoluna tähendama seda, et see asjaolu on isiku süüd vähendav või näitab, et isiku mõjutamiseks edasistest rikkumistest hoiduma on põhjendatud kergema karistuse kohaldamine. Ei maakohtule esitatud kaebuses ega kassatsioonis selliseid asjaolusid esile toodud pole. Maakohus on motiveerinud, miks ta ei arvesta M. P. alaealisust karistust kergendava asjaoluna ning kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega.

Tsiviilasjad

15. Kinnise lasteasutuse teenus (SHS §-d 1301-1305) loodi 1. jaanuaril 2018 jõustunud seadusemuudatusega. Alaealise mõjutusvahendite seadus tunnistati kehtetuks ja alaealiste komisjonid kaotati eesmärgiga toetada paindlikumalt abivajavaid lapsi, ka neid, kes ei ole õigusrikkumist toime pannud, luua õiguslik alus lapse vabaduse piiramiseks kasvatusliku järelevalve eesmärgil, ennetada laste õigusrikkumiste toimepanemist ning sellest lastele endile ja ühiskonnale tulenevaid kahjulikke tagajärgi (Riigikogu XIII koosseis; 360 SE seletuskiri, lk-d 1, 4, 7 jj).

Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on riigieelarvest rahastatav ööpäevaringne teenus, mille eesmärk on toetada lapse psühholoogilist, emotsionaalset, sotsiaalset, hariduslikku ja kognitiivset arengut, et saavutada püsivad muutused, mis võimaldavad lapsel pärast vabaduse piiramise lõppu tulla edukalt toime tavakeskkonnas tema enda elu, tervist ja arengut ning teiste isikute elu ja tervist kahjustava käitumiseta (SHS § 1301, § 1305 lg 6).

17. SHS § 1302 lg 1 järgi paigutatakse laps kinnisesse lasteasutusse ainult juhul, kui lapse käitumine seab ohtu tema enda elu, tervise või arengu või teiste isikute elu või tervise ja seda ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. Seega võib lapse paigutada kinnisesse lasteasutusse, kui on täidetud kaks kriteeriumi, millest esimene käsitleb lapse käitumise ohtlikkust ning teine seda, et lapse käitumisest tulenevat ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega.

18. Kolleegium leiab, et oluline on, et lapse käitumisega kaasnevat ohtu ei hinnataks abstraktselt, vaid aluseks võetaks asjaolud, mis näitavad, kui pika aja jooksul ja millise sagedusega on lapse käitumine olnud probleemne ning milles väljendub oht lapse enda elule, tervisele või arengule või teiste isikute elule või tervisele.

19. Lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamine on asjakohane meede, kui see aitab tagada lapse heaolu, piirata tema kahjustavat käitumist ja saavutada teenusega taotletud eesmärke olukorras, kus vähem piiravate meetmete rakendamine ei oleks tulemuslik.

Kuna leebemad meetmed eeldavad enamasti lapse nõusolekut ja koostöövalmidust, ei tule kinnisesse lasteasutusse paigutamise eeldusena tuvastada, et kõiki asjakohaseid meetmeid on lapse suhtes tegelikult kohaldatud ja need ei ole olnud tulemuslikud. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud ka juhul, kui kohus on veendunud, et laps ei soovi teha või ei ole võimeline tegema piisavalt koostööd muude meetmete rakendamiseks.

20. Kolleegium leiab, et kohus saab leebemate meetmete võimalikkuse hindamiseks lähtuda esitatud avaldusest, kus peab muu hulgas kajastuma ülevaade varasematest meetmetest ja põhjendus vähem piiravate meetmete puudumise kohta (SHS § 1302 lg 3 p-d 3 ja 4). Kohus saab uurimisprintsiipi rakendades vajadusel ka ise täiendavalt asjaolusid selgitada või tõendeid koguda.

21. Oluline on arvestada ka kinnisesse lasteasutusse paigutamata jätmise tagajärgi. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud, kui paigutamata jätmisega kaasneks suurem kahju. Kohus saab tagajärgi kaaluda igal üksikjuhul eelnevat arvestades.

25. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vähem piiravate meetmete kohaldamine ei ole asjakohane olukorras, kus laps ei ole koostöövalmis. Kohus saab arvesse võtta seda, et laps ei ole seni ametiasutustega koostööd teinud, mh politseisse ja kohtulikule ärakuulamisele ilmunud. Vähem piiravate meetmete rakendamata jätmist ei ole asjakohane diskretsioonipiiride ületamisena ette heita olukorras, kus lapsele on tehtud programmide vajalikkuse kohta aastaid selgitustööd, kuid laps ei ole soovinud programmides osaleda.

 

21. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et lapsel on õigus hoida isiklikke suhteid ja kontakti mõlema vanema ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Seda ei muuda ka asjaolu, et vanem elab välisriigis. Üldjuhul on lapse huvides suhelda ka välisriigis elava vanemaga, sh ka selle vanema tavapärases elukeskkonnas, et laps saaks osa ka lahus elava vanema elust, keelest ja kultuurist. Seetõttu ei ole isa soov suhelda lapsega lisaks lapsele tuttavale elukeskkonnale ka isa elukeskkonnas iseenesest lapse huvidega vastuolus ega lapsele eelduslikult kahjulik, kuid sellist suhtlemist määrates tuleb arvestada, et reisimine lahus elava vanemaga suhtlemiseks ei muutuks lapsele ülemäära koormavaks (vt Riigikohtu 5. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, p 26).

22. Kolleegium leiab, et üldjuhul on lapse huvides suhelda mõlema vanemaga ka siis, kui vanemad elavad eri riikides, ning suhtlust tuleks piirata vaid juhtudel, kui see lapse huve kahjustab. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust ning vältida seda, et reisimine oleks lapsele liiga koormav. Kohus saab juhul, kui vanemad elavad eri riikides, määrata lapse parimate huvidega kooskõlas oleva suhtluskorra kindlaks, reguleerides, kui tihti ja milliste ajavahemike tagant peaksid laps ja vanem kohtuma.

 

Vaata veel