Õigus ja kohustus last kasvatada ja lapse eest hoolitseda

(LÕK artikkel 9, 18; PS §-d 26–27; PKS peatükk 10)
 
Põhiseadus (PS) kehtestab vanemate õiguse ja kohustuse oma lapsi kasvatada ning nende eest hoolitseda. Lapse õiguste konventsioon (LÕK) ütleb, et vanemad vastutavad lapse eest ühiselt ning et esmane vastutus lapse kasvatamisel ja arendamisel lasub vanematel (teatud juhtudel seaduslikel hooldajatel). Vanema ja lapse vahelised õigused ning kohustused tekivad ka lapsendamisega. Kui vanem ei kasvata oma last ega hoolitse tema eest, võidakse vanema õigusi piirata, kuna ta ei täida vanema kohustusi.
 
Last ei või eraldada vanematest vastu tema tahtmist, välja arvatud juhul, kui pädevad ametivõimud otsustavad kooskõlas seadusega, et eraldamine on lapse huvides. Huvisid kaaludes omistab Euroopa Inimõiguste Kohus erilise tähtsuse lapse parimatele huvidele, mis võivad iseloomu ja mõju tõttu lapsevanema õiguse perekonnaelule üles kaaluda (vt kaasus Johansen versus Norra).
 
Järgmisena on juttu hooldusõigusest ja selle alaliikidest. Vanemal on õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. See tähendab, et vanemal on hooldusõigus. Hooldusõigus jaguneb isikuhooldusõiguseks ja varahooldusõiguseks.
 
Isikuhooldusõigus (PKS §-d 124–126) tähendab vanematele kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskoht ning hoolitseda muul viisil igakülgselt tema heaolu eest. Isikuhooldusõigusega on lapsevanemal keelatud last väärkohelda kehaliselt, vaimselt ja hingeliselt ning kasutada tema suhtes teisi alandavaid kasvatusabinõusid. Last ei tohi ühelgi juhul kehaliselt karistada. Hariduse andmisel on vanematel kohustus arvestada eelkõige lapse võimeid ja kalduvusi. Oskamatuse korral on vanematel kohustus küsida abi õpetajalt või teistelt asjatundjatelt. Isikuhoolduseõiguse alla käib vanema õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab (vt järgmist lõiku: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05. juuni 1996. a lahend nr 3-2-1-79-96). Vanemal on isikuhooldusõigusest tulenevalt õigus määrata kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda, ning neile on suhtlemiskeelust kinnipidamine kohustuslik. Suhtlusringi määramise juures tuleb arvestada asjaoluga, et lapsel on lapse õiguste konventsiooni kohaselt õigus privaatsusele (vt „Lapse õigused“, p 4), mis tähendab, et laps võib valida sõpru ja suhtlusringi. Eesnimetatud vabadust saab võimaldada seni, kuni see ei pane last ohtu. Kui vanem tahab välja selgitada, kas sõber, suhtlusring või olukord on ohutu, tuleb lapsega saavutada usalduslik suhe ja neil teemadel vestelda. Vanem peab hinnangu andmisel selgitama, miks valik tema meelest sobiv ei ole.
 
Riigikohtu tsiviilkolleegium on 05. juuni 1996. a otsuses nr 3-2-1-79-96 asunud seisukohale, et lapsevanemal (ka lapse lapsendanud vanemal) on küll perekonna seaduse järgi õigus nõuda laps välja igaühelt, kes last tema tahte vastaselt enda juures hoiab, kuid kui laps on suurema osa oma elust elanud kolmanda isiku juures (vanaema), kellega ollakse lähedaseks saanud, ei ole lapse vanemale (isa) mõistmine lapse parimates huvides. Kuna lapse huvi kaalus üles lapsevanema huvi, otsustas Riigikohus jätta lapse vanavanema hoolde. Laps avaldas ka ise soovi vanaema juurde jääda.
 
Riigikohtu tsiviilkolleegium on 1. märtsi 2007. a asjas nr 3-2-1-4-07 öelnud, et kohus võib vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Kõrvalehoidmine kohustuste täitmisest lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel on seegi, kui vanem jätab lapse hoolituseta ja järelevalveta ehk lapsevanem ei täida lapsevanema kohustusi tahtlikult. Vanema õiguste äravõtmine ei vabasta vanemat kohustusest anda oma alaealisele lapsele ülalpidamist. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuva põhjuseta või kahjustab oma tegevusega lapse huve.
 
Kohus on samas lahendis öelnud, et vanema õigused võib ära võtta, kui vanem avaldab lapsele kahjulikku mõju. Kolleegium on seisukohal, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei seisne ainult vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse suhtes, vaid see võib seisneda ka vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes, kui laps seda nii tajub. Seega võivad vanematevahelised ähvardavad telefonikõned olla lapsele kahjuliku mõjuga, olgugi et telefonikõnede sisu laps ei tea.
 
Varahooldusõigus (PKS §-d 127–133) annab vanemale õiguse ja kohustuse valitseda lapse vara ning last esindada. Olulisimana peetagu meeles, et lapse raha tuleb valitseda heaperemehelikult. Mis tähendab, et vanematel on kohustus lapse suhtes varahooldusõigust teostades ilmutada samasugust hoolt nagu oma asjades.
 
Vara, mille laps on omandanud pärimise teel või kinketehinguga, peavad vanemad valitsema vara andnud isiku juhiste kohaselt ning juhistest kõrvalekaldumine on lubatud juhul, kui kõrvalekaldumata jätmine võiks kahjustada lapse huve. Lapse raha on lubatud kasutada lapse ülalpidamiskulude katteks. Raha, mida ei ole vaja lapse ülalpidamiseks, lapse vara valitsemiseks või muude jooksvate kulude katmiseks, peavad vanemad hoidma enda varast eraldi. Täpsed tingimused raha paigutamisele kehtestab perekonnaseadus. Teatud juhtudel peab tehingute tegemiseks lapse nimel olema kohtu nõusolek.
 
Tehingute tegemiseks lapse nimel on vaja kohtu nõusolekut järgmistel juhtudel:
1.    lapsele kuuluva kinnisasja või kinnisasjaõiguse käsutamiseks;
2.    lapsele kuuluva kinnisomandi ülekandmisele või kinnisasjaõiguse tekkimisele, ülekandmisele või lõppemisele suunatud nõude käsutamisel;
3.    samuti selleks, et kohustuda nimetatud käsutusi tegema;
4.    lapse nimel kinnisasja või kinnisasjaõiguse tasulisele omandamisele suunatud lepingu sõlmimiseks ning lapse kinnisasja kasutusse andmiseks.
 
Lapsevanemal ei ole kohtu nõusolekuta õigust:
1.    teha tehingut, millega laps võtab kohustuse käsutada kogu oma vara, pärandit, tulevast seaduslikku pärandiosa või tulevast sundosa;
2.    loobuda pärandist, annakust või sundosast ega sõlmida pärandvara jagamise lepingut;
3.    sõlmida ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa omandamisele või võõrandamisele suunatud lepingut, samuti ettevõtte käitamisele suunatud seltsingulepingut;
4.    omandada osalust juriidilises isikus või astuda selle liikmeks;
5.    võtta laenu;
6.    omandada ja võõrandada väärtpabereid;
7.    teha tehingut, millega luuakse lapse vastutus teise isiku kohustuse eest, ning tehingut, millega lapse vara koormatakse teise isiku kohustuse tagamiseks;
8.    sõlmida kaasomandi jagamise, selle välistamise või edasilükkamise kokkulepet;
9.    teha tehingut, mis lõpetab lapse nõude, vähendab seda või selle tagatist või loob sellise kohustuse, välja arvatud PKS § 186 lõigetes 2 ja 4 sätestatud juhtudel.
 
Vanem ei või lapse esindajana kinkida lapse vara. Lapse nimel ei ole vanematel õigust alustada uut majandustegevust. Samuti ei ole vanematel õigust anda lapsele tema sõlmitud lepingu täitmiseks või vabaks käsutamiseks üle esemeid, mille võõrandamiseks on vaja kohtu nõusolekut. Kohtu nõusolekut ei ole tarvis pärandist loobumiseks, kui lapse õigus pärandile, on tekkinud lapse suhtes esindusõigust omava vanema pärandist loobumise tagajärjel.
 
Ehkki esmane vastutus lapse kasvatamisel ja arendamisel lasub vanematel, on riigil põhiseaduse §-st 27 tulenevalt kohustus perekonda kaitsta ning vanemaid laste kasvatamisel toetada ja abistada. Riik peab haridus- ja meditsiinisüsteemi ning kohalike omavalitsuste kaudu osutatavate sotsiaalteenuste näol pakkuma vanematele laste kasvatamisel igakülgset abi, tuge ja nõustamist. Riik tunnustab lastega perede õigust saada riiklikke peretoetusi lapse hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks. Perehüvitiste seadusega ettenähtud ja igakuiselt makstavad peretoetused on lapsetoetus, lapsehooldustasu, üksikvanema lapse toetus, ajateenija lapse toetus, eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus. Ühekordsed peretoetused on sünnitoetus, lapsendamistoetus ja elluastumistoetus. Kord kvartalis makstav peretoetus on nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetus. Kord aastas makstakse koolitoetust. Lisaks riiklikele peretoetustele võivad kohalikud omavalitsused maksta oma eelarvest lastele ja peredele täiendavaid toetusi.
 
Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine täiendatud trükk, lk 301.