Soovitused lapse toetamiseks kriisiolukorras

Soovitusi beebide ja väikelaste vanematele laste toetamiseks kriisiolukorras (2020)

Lapsed võivad stressile reageerida mitmel moel. Lapse reaktsioon sõltub tema vanusest, tervislikust seisundist, vanemate toetusest ning varasematest kogemustest. Pingelises õhkkonnas ja stressiolukorras võivad lapsed olla kartlikud, endassetõmbunud, hajevil, murelikud või ka ärritunud ja vihased. Ette võib tulla uneprobleeme, samuti võivad tekkida näiteks pea-, selja- või kõhuvalud. Mõned lapsed otsivad rohkem vanemate lähedust, mõned aga soovivad pigem omaette olla. Puudega lastele võib stressi talumine olla eriti keeruline, tavapärasest erinev olukord võib mõjutada nii nende käitumist kui ka vaimset stabiilsust.

Lapsed tajuvad vanemate muresid, seetõttu on vajalik, et vanemad oskaksid enda käitumist kontrollida, suudaksid jääda rahulikuks ning looksid kodus toetava ja avatud õhkkonna. Lahendades muresid rahulikult, enesekindlalt ja mõistvalt, pakuvad vanemad lastele tuge ja annavad head eeskuju, kuidas keerulises olukorras enda tunnetega toime tulla. 

Oluline on aidata lastel oma tundeid väljendada toetavas ja turvalises keskkonnas. Lapse mure ja muutunud käitumise märkamine, lapse ärakuulamine ja tema vajadustele tähelepanu pööramine annab lapsele märku, et teda kuulatakse ja toetatakse. Selgitusi jagades võiks kasutada sõnu ja väljendeid, millest lapsed aru saavad. Selgelt ja avameelselt rääkimine loob usaldusliku õhkkonna ja aitab lapsel uut olukorda paremini mõista. Kui vanemal ei ole vastuseid lapse küsimustele, tuleks ka seda ausalt tunnistada ja proovida vastuseid otsida. Oma küsimustega saab pöörduda näiteks Lasteabi poole (www.lasteabi.ee; telefon 116 111); otsida teavet kriisiinfo veebilehelt (www.kriis.ee), eriolukorra infotelefonilt 1247 ning vaadata vaimse tervisega seotud veebilehti (nt www.peaasi.ee, www.rajaleidja.ee; www.tarkvanem.ee). Nõu saab pidada ka oma perearsti ja -õega ning kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajaga.

Soovitused: 

  • olge teadlik enda reaktsioonidest: kontrollige enda emotsioone, õppige jääma rahulikuks ja empaatiliseks (vt allpool nimetatud veebilehti); 
  • kuulake last ja märgake tema vajadusi ning püüdke neid täita: suhelge lapsega, hoidke ja kaisutage teda, toetage tema huvi ja uudishimu uusi asju teada saada, uusi oskusi õppida; 
  • arvestage lapse arengutaset ja seadke oma ootused selle järgi; 
  • kujundage oma pere päevakava ja käige lastega õues; 
  • mängige koos lapsega iga päev, leidke selleks 10–15 minutit omavahel olemise aega ning laske lapsel mängu valida ja seda juhtida, mängige lapsega kaasa; 
  • laenake lastelt uudishimu, kujutlusvõimet ja mängurõõmu lihtsate igapäevaste asjade avastamiseks ja nautimiseks; 
  • lugege koos raamatuid, vaadake pilte, jutustage lugusid, õhtuti arutage üheskoos, mis päeva jooksul hästi läks ja mis teid rõõmustas; 
  • uni on vaimse ja füüsilise tervise alus: pidage kinni uneajast ja magamaminekuga seotud tavadest; 
  • kiitke ja tunnustage last ning sõnastage see, mida laps on hästi teinud, üksteist saab rõõmustada ka väikese üllatuskingitusega, olgu see siis meelistegevus, mõni hea amps või huvitav asi; 
  • arvestage kõigi pereliikmete vajadusi ja leppige kokku elukorralduses, millesse mahub peale kohustuste ka igaühe lemmiktegevusi; 
  • piirake lapse kokkupuuteid meediaga ning vahendage pigem ise lapsele olulisi sõnumeid; 
  • kui laps on erivajadustega, hoidke võimaluse korral kontakti lapsega tegelenud spetsialistidega ja jätkake arendavaid tegevusi kodus videosilla vahendusel; 
  • küsimuste ja murede korral pöörduge perearsti ja -õe poole, vaimse tervise spetsialistide poole või küsige nõu kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajalt. 

Soovituse on kokku pannud: Eesti Väikelaste Vaimse Tervise Liit ja Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakond.

Psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi saamise võimalused

Lapsed on väga tundlikud peres toimuva osas − näiteks vanema õnnetu paarisuhe, rahulolematus iseenda või tööga võib peegelduda erineval moel ka lapse käitumises. Mõnikord on lapse käitumine selline, et vanem ei suuda otsustada, kas tegu on lapse eripära või häirunud psüühikaga. Kui kahtlete, konsulteerige kindlasti spetsialistiga.

Elus tuleb ikka ette olukordi, milles on raske ja vahel isegi võimatu toime tulla ainult oma elukogemuse ja teadmistega − probleemid kuuluvad elu juurde. Vastutus iseenda, oma laste ja kogu pere eest lasub perekonna täiskasvanud liikmetel. Seetõttu on eriti oluline, et vanem oskaks oma lapse muret märgata ning lapsele toeks olla. Kui pere enda abinõud ei aita või kui probleem näib kasvavat üle pea, on mõistlik pöörduda nõustamisele. Nõustamine on tulemuslikum, kui sellesse kaasata kõik probleemiga seotud inimesed, ka lapsed. Last nõustamisse kaasates, tema vaatenurka ja seisukohta arvesse võttes, on spetsialistil võimalik vanemat ja peret paremini aidata. Mõnikord on vaja last nõustamisele tulekuks motiveerida ja julgustada. Selleks võiks lapsele selgitada, et vanem vajab tekkinud olukorras abi ning mitte rõhutada, et probleem on seotud lapsega.

Pöörduge nõustamisse kui: 

  • Teie ise või keegi pereliikmetest on kestvalt (üle 2 nädala) keskendumisvõimetu, väsinud, unetu või raskete tunnete meelevallas: viha, vaenulikkus, tujukus, masendus, kurbus, ärevus, agressiivsus, kerge ärrituvus vms; 
  • Teie ise või keegi pereliikmetest kannatab mõne tervisehäire all (nt korduv kõhu-, selja- või peavalu), kuid analüüsid ei näita kehalise haiguse olemasolu;
  • Teie lapsel on käitumisraskused ja/või toime tulekuprobleemid koolis: muret teevad õpiedukus, suhted kaaslaste ja õpetajatega, vastumeelsus kooli vastu, koolikiusamine vms; 
  • Teil endal või pereliikmetel on raskusi elumuutustega kohanemisel: toimetulematus elumuutustega kooli, lasteaia, töökoha või elupaiga vahetusel; lahutus, uus kooselu, uue pereliikme sünd, mõne pereliikme haigestumine; kogu peret puudutav traagiline elusündmus (mõne parandamatu haiguse ilmnemine või kellegi surm, õnnetuse üleelamine, kuriteo ohvriks langemine); 
  • Teie laps kaalub normist tunduvalt vähem (minimaalsest normkaalust u 15% vähem) või esineb järske kaalukõikumisi ja probleeme söömisega;
  • pereliikmete vahel esineb suhtlemis probleeme: raskused suhete loomisel ja hoidmisel, oskamatus enda eest seista, kestvad konfliktid laste ja vanemate või teiste pereliikmete vahel; vaimse ja/või füüsilise vägivalla ilmingud pere laste omavahelises suhtlemises või vanemate vahel; 
  • Teil endal või pereliikmel on tekkinud identiteediküsimused (nt seksuaalsuse ja seksuaalse orientatsiooniga seotud küsimused); 
  • kooselus esineb muid paarisuhteprobleeme.

 Vt lisaks.

Vaata veel