Lapsevanema õigused ja kohustused

Kõigi last mõjutavate otsuste puhul tuleb selgitada välja lapse parimad huvid ja lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Lastekaitseseaduses sätestatu käib kõigi asutuste ja isikute kohta, kes oma tegevuses puutuvad kokku laste ja lastekaitsega.

• Täpsemalt saad laste õiguste ja heaolu tagamise kohta lugeda lastekaitseseadusest (§ 3 Seaduse kohaldamisala, § 5 Lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted, § 21 Lapse huvidest lähtumine, § 24 Lapse väärkohtlemise keeld). 

Korrakaitseorgani esindaja, näiteks politseinik, on alati kohustatud ennast enne mingi meetme kohaldamist tutvustama ja vajadusel esitama ametitõendi. Ühtlasi lasub korrakaitseorganil ka selgitamiskohustus – politsei peab isikule selgitama tema õigusi ja kohustusi vastavas menetluses.

Alaealisele tuleb kõiki menetlustoiminguid läbi viies selgitada tema õigusi ja kohustusi ning menetlustoimingu eesmärki talle arusaadaval moel, arvestades lapse iga, suhtluskeelt, arengutaset, teadmisi ja rolli konkreetses menetluses. Kohustus informeerida last talle arusaadavas keeles või pakkuda vajalikku tõlketeenust hõlmab ka õigust saada teavet tavakeeles, mitte juriidilises keeles. 

• Täpsemalt saad selgituskohustuse kohta lugeda korrakaitseseadusest (§ 11 Korrakaitseorgani selgituskohustus, § 27 Riiklik järelevalve ohukahtluse puhul). 

Politseil või muul korrakaitseorganil on õigus peatada alaealine ja kontrollida tema isikusamasust – näiteks paluda tal esitada isikut tõendav dokument. Vajadusel võib politsei küsida ka alaealise nime või elukohaandmeid. Vahetu ohu korral või olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks on politseil õigus toimetada alaealine jaoskonda. Sellest tuleb koheselt teavitada alaealise vanemaid või muud seaduslikku esindajat või kohalikku omavalitsust. Pärast seda on korrakaitseorgan kohustatud alaealise tema soovil lähtekohta tagasi toimetama või siis viima ta tema elu- või ööbimiskohta. 

• Täpsemalt saad isikusamasuse tuvastamise kohta lugeda korrakaitseseadusest (§ 32 Isikusamasuse tuvastamine). 

Politsei võib isiku keha, riided ning kaasasolevad asjad läbi vaadata, kui on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas keelatud asju või aineid ning ka siis, kui see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või isikusamasuse tuvastamiseks. 

Üldjuhul vaatab inimese läbi samast soost ametiisik või tervishoiutöötaja. Meditsiinilist protseduuri eeldavat läbivaatust võib teha ainult tervishoiutöötaja, selleks toimetatakse isik tervishoiuteenuse osutaja juurde. Isiku läbivaatusel on õigus kasutada vahetut sundi. 

• Täpsemalt saad isiku läbivaatuse kohta lugeda korrakaitseseadusest (§ 48 Isiku läbivaatus). 

 

 

 

 

 

Koolil, huvikoolil, lastelaagril või muul organisatsioonil ei ole õigust allutada õpilasi kohustuslikule narkotestimisele. Selline õigus on ainult politseil, kelle tegevus eeldab samuti alati õiguslikku alust – ohu kahtlust. Kui lapsega kokku puutuv õpetaja, kasvataja, huviringi juhendaja või muu sarnane inimene kahtlustab, et laps võib olla joobes, siis tuleks tal pöörduda politsei poole. Ise võib see inimene lapse joovet kontrollida üksnes juhul, kui selles on eelnevalt lapse ja tema vanemaga kokku lepitud (näiteks lepitakse selles kokku enne lapse laagrisse saatmist). 

Meditsiiniliste proovide võtmine ja analüüsimine on tervishoiuteenus, mida saab osutada vastava ettevalmistusega tervishoiuteenuse osutaja. Õpilaste vabatahtlik testimine saab toimuda patsiendi teavitatud nõusoleku alusel – alaealise puhul saab see tavaliselt toimuda, kui selleks on olemas ka tema seadusliku esindaja (lapsevanema) eelnev nõusolek. Kui noor on võimeline ise nõusolekut andma ja selle tagajärgedega arvestama, siis võib ta seda teha. Noore küpsust sellise otsuse tegemiseks peab hindama tervishoiuteenuse osutaja. 

Kooli tellimusel võib proove võtta kooli ruumides asuvatelt üldkasutatavatelt pindadelt, kuid koolil ei ole seaduslikku alust proovide võtmiseks õpilaste isiklikelt asjadelt. Samuti ei ole sellist õigust kooli loal proove võtval isikul (näiteks MTÜ-l). 

Põhikooli-ja gümnaasiumiseadusest tulenevalt on koolil õigus võtta hoiule esemed, mida õpilane kasutab viisil, mis ei ole kooskõlas kooli kodukorraga. See ei anna aga koolile õigust nõuda õpilaste esemeid nendelt proovide võtmiseks.

Täpsemalt saab lugeda võlaõigusseadusest (§ 766 lg 4 Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus) ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest (§ 58 Tugi- ja mõjutusmeetmete rakendamine õpilase suhtes). 

Joobes alaealine antakse üle tema seaduslikule esindajale, täiskasvanud pereliikmele või hooldajale. Kui see ei ole võimalik, siis võib alaealise paigutada kohaliku omavalitsuse hoolekandeasutusse (laste turvakodusse) või toimetada lapse kainenema arestimajja või arestikambrisse. Kui alaealisele on vaja osutada vältimatut abi, kutsub korrakaitseorgan välja kiirabi või viib alaealise haiglasse. Alaealise kainenema toimetamisel on korrakaitseorganil õigus kasutada vahetut sundi (jõudu).

Täpsemalt saab lugeda korrakaitseseadusest (§ 42 Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine, § 43 Kainenema toimetatud isiku kinnipidamistingimused).

Politsei võib alla 16-aastase alaealise liikumispiirangu rikkumisel kinni pidada lapse üleandmiseks tema vanemale või seaduslikule esindajale või lapse toimetamiseks koju või laste turvakodusse. Politseil on õigus alaealist kinni pidada ka teistel alustel, näiteks kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks või juhul, kui isik on tabatud väärteo või kuriteo toimepanemisel. Täpsemad kinnipidamise alused on toodud korrakaitseseaduse §-s 46, kriminaalmenetluse seadustiku §- s 217 ja väärteomenetluse seadustiku §-s 44. 

Politsei võib kutsuda alaealise oma ametiruumi, kui politseil on alust arvata, et alaealisel on infot, mis on vajalik ohu ennetamiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Haldus- või järelevalvemenetluses peab kutse olema kirjalik, samuti väärteomenetluses. 

Lapse seaduslikku esindajat teavitatakse seadustes ettenähtud alustel ja lapse huvidest lähtuvalt. Kui laps on toime pannud korrarikkumise, siis üldjuhul teavitatakse praktikas vanemat samal päeval, võimalusel juba sündmuskohal. Sageli palutakse lapsel endal vanemale helistada. 

Politsei võib isiku peatada ja teda küsitleda, kui on alust arvata, et isikul on ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikke andmeid. Küsitlemine protokollitakse, kui küsitletav isik seda taotleb või kui seda peab vajalikuks korrakaitseorgan. Kui korrakaitseorgan peab seda vajalikuks, võib küsitletav isik anda seletusi kirjalikult omakäeliselt. 

Kui on alustatud kriminaalmenetlust ja alaealist kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, siis on talle koheselt tagatud kaitsja abi. Kaitsja võivad valida vanemad, aga kaitsja võidakse määrata ka riigi poolt. Kui vanemad ei ole kaitsjat lapsele valinud, peab menetleja määrama lapsele kaitsja. Kaitsja osavõtt on kohustuslik igas uurimistoimingus, milles osaleb alaealine kahtlustatav või süüdistatav. Lapsel on õigus paluda, et tema küsitlemise juures või muude menetlustoimingute juures viibib lapsevanem. Kui menetleja keeldub lapsevanemat kaasamast, peab ta seda lapsele põhjendama. 
Täpsemalt saab lugeda kriminaalmenetluse seadustikust (§ 34 Kahtlustatava õigused ja kohustused, 45 Kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest, § 75 Kahtlustatava ülekuulamine). 

Ka väärteomenetluses on õigus kaitsjale. Menetleja peab võimaldama isiku kinnipidamisel või muu menetlustoimingu tegemisel võtta menetlusalusel isikul ühendust kaitsjaga. Kaitsja võib osaleda menetlustoimingus koos menetlusaluse isikuga, kuid kaitsja ilmumata jätmine ei ole aluseks menetlustoimingu edasi lükkamisele. Väärteomenetluses on alaealisel kaitsja kohustuslik alates kohtumenetlusest. Lapsel on õigus paluda, et menetlustoimingute juures viibiks ka lapsevanem, kuid otsest õigust vanemal menetluses osaleda ei ole. Väärteoprotokolli koostamisest teavitatakse viivitamata ka lapsevanemat. 
Täpsemalt saab lugeda väärteomenetluse seadustikust (§ 19 Menetlusaluse isiku õigused ja kohustused, § 65 Menetlusaluse isiku ütlused, § 68 Väärteoprotokolli koostamine, § 69 Väärteoprotokolli sisu, § 70 Väärteoprotokolli koopia menetlusosalisele kättetoimetamine ning kohtuvälise menetleja lahendiga tutvumise aja ja koha teatavaks tegemine). 

Tavaliselt tegeleb lastega vastava väljaõppe saanud menetleja. Alaealise tunnistaja või kannatanu ülekuulamise juurde kaasatakse lastega suhtlemiseks koolitatud spetsialist, näiteks kohalik lastekaitsetöötaja, ohvriabitöötaja või psühholoog, kui menetlejal asjakohane väljaõpe puudub. Spetsialisti kaasamine ülekuulamise juurde kohustuslik, kui laps on noorem kui kümneaastane (ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult tema psüühikale), samuti juhul, kui laps on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega ning ka siis kui tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuudega või psüühikahäirega. Menetleja võib lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi kaasata ülekuulamise juurde ka muudel juhtudel. 

Lapsel on õigus olla ära kuulatud igas menetluse etapis vahetult uurija, prokuröri või kohtuniku poolt, lapse soovil ka ilma kaitsja osaluseta. Laps võib väljendada oma arvamust seoses meetmetega, mida tema suhtes kohaldatakse, ja samuti on tal õigus pöörata menetleja(te) tähelepanu enda erivajadustele või muudele asjaoludele, mida tema arvates peaks menetluses arvesse võtma. 

Mõnikord viiakse aga menetlustoiminguid läbi hoopis vanemaga. Menetlejal on kohustus veenduda, et ükski laps ei jääks menetlustoimingu ajaks järelevalveta, aga seejuures tuleb hinnata kõiki konkreetse juhtumiga seotud asjaolusid kogumis – konkreetset situatsiooni, laste vanust ja sellest tulenevalt nende n-ö sotsiaalset adekvaatsust, laste võimalikke erivajadusi, aega, mis kulub menetlustoimingu läbiviimiseks jne. Vastavalt sellele tuleb leida igal konkreetsel juhul sobiv ja laste jaoks turvaline kohtlemine. Näiteks võib lubada menetlusalusel isikul lapsed turvalisse kohta ära viia ja vormistada menetlusdokumendid hiljem. Liiklusrikkumise puhul on võimalik vormistada menetlusdokumendid menetlusaluse isiku auto juures või autos, et lapsed ei jääks järelevalveta jne. Kõik sõltub konkreetsest situatsioonist ja laste vanusest. Näiteks on Riigikohus leidnud, et 7-aastase (lasteaia)lapse üksi koju jätmine on sotsiaalselt adekvaatne tegu, kuna tänapäeva Eesti ühiskonnas käivad 7- aastased lapsed tihtipeale iseseisvalt koolis ja on ka koolist koju tulles üksinda kodus kuni vanemad töölt saabuvad.