Mõnikord ei ole lastel vanemaid, kes nende eest hoolitsevad. See võib juhtuda, kui vanemad on surnud, väga haiged, vanglas või neil on alkoholi või narkootikumidega probleemid. Põhjusi võib olla teisigi. Sellisel juhul otsustab kohtunik, kes hakkab lapse eest hoolitsema. Seda inimest nimetatakse eestkostjaks.
Eestkostjaks võib saada lapse sugulane, näiteks vanaema või vanaisa, aga ta võib olla ka perekonna sõber. Vahel ei ole sobivat inimest kohe leida ja siis otsustavad lastekaitsetöötaja ja kohus, et kõige parem on lapse jaoks, kui ta elab hooldusperes või perekodus koos teiste lastega, kes on sarnases olukorras. Niisugusel juhul ütleb kohtunik, et lapse eestkostja on kohalik omavalitsus ehk linn või vald, kus laps elab.
Lapse eest hoolitseb eestkostja niikaua, kuni lapse vanemad saavad seda jälle ise teha või kuni laps on saanud täiskasvanuks. Kohus suhtleb aeg-ajalt lapse eestkostjaga ja jälgib, et lapsel oleks kõik hästi ja tal oleks kõik vajalik olemas.
Kui vanemate olukord läheb paremaks, võib kohus anda lapse eest hoolitsemise õiguse neile tagasi. Seni võib aga olla nii, et laps ei ela küll vanemaga koos, aga ema või isa helistavad või käivad külas.
Kohtunikule on tähtis teada saada, mida laps olukorrast arvab ja kes on lapsele kõige tähtsamad inimesed, kes võiksid tema eest hoolitseda.
Kohtus kutsutakse seda olukorda eestkoste seadmise menetluseks ja kohtusse tuleb ka advokaat, kelle töö on just lapse huvisid kaitsta. Advokaadi kohta saad täpsemalt lugeda siit.
